Koos Eesti Vabariigi aastapäevaga "tähistasin" veel ühte aastapäeva, milleks oli Paide restoranis käigule järgmenud okseretk, kui seda viisakalt kirjeldada püüda. Kolm aastat ja alles nüüd tunnen, et haavad hakkavad paranema. Aitäh Kadrile ja Janarile, kes minuga kaasas olid. Mul on Paide tempel mällu igaveseks.
Päev ise algas niimoodi, korralike padjanägudega:
25/2/2008 Kadri tuttavate juures, Paide
Päev ise algas niimoodi, korralike padjanägudega:
Mõnel oli enne restosse minekut igatahes veel nalja nabani:
Patukott on all vasemas nurgas, nagu näha ei olnud eriti maitsev. Minu kihlus Mehhiko köögiga oli lõppemas.
Peale sööki vetsus, nägu ei ole enam paljulubav ja 12 tunnine piinaretk sai alguse. Asi oli naljast kaugel.
Chilli con carne on minu jaoks surnud!
Toituge ikka tervislikult ja pidage meeles, et toidumürgitus ei hüüa tulles.
5 kommentaari:
respekt Kerly, et sa üldse selle postituse suutsid teha.
ilus ja naljakas oli, kuigi mitte sinul.
kõnekas eelkõige. eks igal ühel on mõne toidueseme või kohaga oma okselugu (mul näiteks valgamaal mädand munade ja selle korraga kui ma koera peale oksendasin). eks neid ropsilugusid võiks siin nüüd pikemalt heietada aga ma ei tee seda.
Ausalt, see on tervislikus mõttes üks hullemaid mälestusi minu jaoks....päris ma ei naernud ju...mul on vaid kaks ropsilugu rääkida, sest mulle ropsida ei meeldi, seetõttu elasingi seda nii karmilt üle :/
Hahaha... Juba pealkiri oli postitusel nii kõva, et ma hirnusin voodis nagu segane :) Ja nüüd mõtlen, miks Kats küll Valgamaal mädamunasid käis noolimas.. Aga toidumürgitus ei hüüa tulles jah.. Ja kui juhtub, ei ole üldse naljakas.
Kadri, ma tahaks küll kuulda seda lugu, kuidas sa koera peale oksendasid! :D Naersin ikka kõvasti ka dramaatilise hüüatuse peale "Chilli con carne on minu jaoks surnud!"
Postita kommentaar